Patune Budapest

"On 1939. aasta september, Teise maailmasoja esimesed nadalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt pogenikke. Suures segaduses laheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sodurite ravimiseks moeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: uks neist erru lainud legendaarne detektiiv Sandor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad uha lahemale nii teineteisele kui ka koige korgematele ringkondadele.
„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene jarg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vahem samaks jaanud. Maailm nende umber on aga muutunud. Gordoni lahedased on surnud, ara soitnud voi just lahkumas, neist on alles veel vaid moned jaljed: palmipuudega sark, romaanikasikiri, sahvritais eksperimentaalmoose voi ullatuskulaline uksel. Paris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitsekusimus.
Terve ungari maailm on sungem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jaanud uha vahem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fasistlikud jougud tegutsevad oma aranagemise jargi ja kunagised punatimukad tootavad nuud riigi teenistuses ulekuulajatena. Harrasmehe vooba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende voimujanu ja rahanalg on piiritu. Poliitiliste mangude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mangitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Koik need hukatuslikud mangud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jaetud selleparast, et see on keelatud?“ Uudised ei ole enam puhad, vaid tsenseeritud, arvamustest raakimata. Kus on siis sellistel johkratel aegadel tode? Uhe kangelasliku ajakirjaniku kaes? „Teie, uurijad, raagite alati objektiivsest toest. Ma ei saa aru, kust te seda oppinud olete. Objektiivset tode pole olemas. Koigil on oma tode. Teil, teistel, koigil! Mina ei saa avaldada mingit tode. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“
Vilmos Kondor on pseudonuum, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Koik, mida temast teame, on parit tema raamatute kaanetekstidest: ta on oppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, opetab praegu matemaatikat ja fuusikat uhes Laane-Ungari linnas ning elab vaikeses kulas koos oma kaksikutest tutarde, koera ja jahipistrikuga.
“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti uks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis korgele kuuendale kohale.

Зарубежные детективы